Elas kord üks väike maim. Aastaid rügas kalapilguga enda akvaariumis vetikaid ja tigusi kasvatada. Kulmu alt imetles ta austusega vanu kalu, kes juba aastaid samat teed pidi ujunud. Kohvi ja suitsunurkades räägitakse neist legende. Väike maim poetab ohates pisara: “Kunagi kasvan ka mina suureks ja uhkeks”. Mida ta aga ei teadnud, on see, et need samad austatud vanad kalad on sattunud kurnavasse keerisesse ja on lootust kaotamas. Teekond oli raske ja kurnav samas huvitav ja meeltköitev. Tehtud tegudest räägitakse mitmeski internetinurgas. Kes laidab, kes kiidab. Mõni vana kala on juba teistesse meredesse edasi ujunud, mõni alla vandunud, kuid paljud siplevad ikka veel selle keerise vastu. Vahel harva aga näidatakse ka neile, et elu võib olla ilus janad vaatavad nostalgiapilguga päikeseloojangusse, enda ette mõtiskledes: “Jah, varsti kõlab söödakell.” Seda kõike aga maim ei tea ja ta vaatab ikka alt üles.