Search
Categories
Archives

You are currently browsing the Manabi blog archives for December, 2010.

Archive for December, 2010

Seiklusi maalt ja lumemerest.

Jack Skellington sobib ka jõuludega hästi kokku.

Nüüd on teada kus aastavahetuse läbu toimub.

Meenutab mingit keskaegset kaitsebarjääri.

Munnitsipaaalpolitsei oleks sellise purika ja lumevaala üle päris õnnelikud.

Maksimuse eri.

Aitab lumest.

Jõulunädalavahetuse statistika:

  • 6 autot välja kaevatud.
  • 1 väikebuss väljakaevatud.
  • 2 hoovi lumest puhtaks roogitud.
  • 1 jõulu söögiõhtu.
  • 2 sünnipäeva.
  • 7 õlut.
  • 1,5L viina.

Chill…mkay.

Küll on kiisul raske lapsepõlv. Kõigepealt terroriseeri pererahvast, näri kõike ja kõiki, mängi kuidas süda lustib, söö nii palju kui hinge mahub ja maga kuidas jaksad.

Veits noorukite jõule ka.

Dramaqueen

Osa kontorirahvast annab teada, et järgmisel päeval neid ei ole kontoris. Loomulikult tuntakse huvi, et kuhu siis minek ja nii suur hulk inimesi korraga. Selgub tõsiasi, et suurlinn kutsub. Tegemist ühe pidulikumat sorti sündmusega, mis on võimalik siiski veel liigitada töö alla. Ühel hetkel saabub kõne kodus töötavalt auruvedurilt (vaata eelmist postitust) ning taaskord on tühja koha pealt paanika üles keerutatud, kuid sedakorda on asjad tõsisemad kui lihtsalt vein. Selgub, et auruvedur ei olegi antud sündmusele kutsutud ning on nüüd tulivihane, et miks tema välja jäeti. Ja mis veel hullem, miks on minejate nimekirjas inimesed, kel tema arvates mingit põhjust sinna minna ei ole!! Asja naljaks pool on selles, et vaatamata püüdlustele tõsiseks jääda ja teine inimene tema mures ära kuulata, ei suuda seda siiski ükski, kel veel on natukenegi mõistuseraasu järel. Otseloomulikult on terve tuba naerust kõveras ning ainuke kommentaar mis kuskilt kostab, on et no on ikka lasteaed. No ja nii ta meist sinna toruotsa vahutama jäi. Eks tulevik näitab, mis siis juhtub kui ta kontorisse tuleb 🙂

Üldiselt olgu öeldud, et ma ei tööta lasteaias. Kasvu, vanuse ja laste arvu järgi on tegu siiski täiskasvanutega, kes töötavad kasumile orienteeritud ettevõttes.

Kast veini

Külalised majas ja kuna on jõuluaeg siis tullakse tavapäraselt koos kinkidega. Seekordsed külalised kavalad- toovad kasti veini, et jagage ise omavahel. Esimese hooga haarab üks näitsik kohe kolm pudelit ja paneb punuma, suur paanika tagant järel. Noh, et miks ikka kolm pudelit jne. Selgitab siis teine, et egas ma ainult endale, et meie lauas on kolm inimest, kes just selle ettevõttega suhtlevad ja et võttis igale pudeli. No siis on kindel, et keegi ilma ei jää. Selle seletusega jäädi rahule isegi.

No aga ega sellega siis kinu ei lõppenud. Paraku juhtus nii, et seal kastis mõni pudel vähem seda märjukest, kui on inimesi kasti ümber. Jälle põhjust poleemikaks – kes saab, kes ilma jääb. Igaüks arvas, et tal on õigust rohkem kui teisel. Ja kui märgiti ära, et mõningad inimesed kes ümber kasti kiibitsevad, on vahepeal ametikõrgendust saanud ning neil ei ole enam üldse põhjust seda veini nillida, tuli sealt vastuseks, et no sellisel juhul, kui midagi jagatakse siis on ta ikka madalamal ametikohal. Selle avalduse peale võttis sõna inimene, kes tavaliselt ei võta osa sedasorti vaidlustest ning küsis, et kas nüüd on asi nii, et kui on vaja midagi teha, et siis ollakse kõrgemal positsioonil aga siis kui kuskilt on võimalik midagi saada niisama, et siis sobib ka see madalam positsioon väga hästi?

Hmm, nagu isegi võite aru saada, see vaidlus lõppes seal. Kõige suurem nõudja puhises vihast punetades toast välja nagu auruvedur…

Jõulu BMW.

Käed värisesid kui haavapuu lehed, kuid ehk on aru saada. Tegemist on siis X-mas Bumeriga. Esiklaasil uhkelt säramas jõulutuled ja pakiraamile kena kard külge kleebitud.

Mulle lumi meeldib.

Tegelikult ka! Mulle meeldib kui on palju pehmet lund ja õhu temperatuur jääb kenasti -3 ja -7 vahele.

Uued kasutatud riided? Mida jääb sellel sildil ikkagi puudu.

Gemüse wokk.

Kuna jõudsime hilja koju, mõlemal kõhud korisemas kui näljasel koeral, mõtlesin midagi eriti kiiret teha.

Eilsest jäi natuke riisi üle ja külmikust leidsin mõned lisa komponendid ja wokitasin maitsva ja mis põhiline, tervisliku toidu valmis. Täpselt paras kahele näljasele kontorirotile.

Kõik komponendid leidsin kodusest arsenalist ja viskasin suhteliselt tunde järgi kokku.

Mida siis meil vaja?

  1. Riisi jääk.
  2. Soya kaste.
  3. Worchester kaste.
  4. Sidruni mahl. Kõige parem oleks värske, kuid see pudeli oma käib ka.
  5. Pool väiksemat sorti paprikat, laastudeks lõigatud.
  6. Kaks muna.
  7. Sink.
  8. Pool kauna chillit. Seda võib maitse järgi panna, mõnele meeldib rohkem, mõnele jällegi vähem.
  9. Keskmine sibul, ribadeks lõigatud.
  10. Killuke viilutatud ingverit, umbes 1x1x1cm.
  11. Mõni küüslaugu küün.
  12. Hästi maitsev enda tehtud leib. Seda küll vaja ei lähe, kuid enda tehtud leib on ikka ülimalt hea. Sellest tuleb eraldi sissekanne.

Viska wokk või kõrgete äärtega pann tulele ja lase sellel ikka korralikult kuumaks minna. Hea oleks kui on veits suitsu näha ja lisa siis mõni supilusika täis taime õli. Tuleb meeles pidada, et oliivi õli ei sobi, kuna see läheb juba madalatel temperatuuridel kärssama.

Kui pann korralikult kuum, pressi küüslaugud pannile, lisa järjest sink, sibul, chilli, ingver ja sega korralikult läbi. Korralikult kuuma panni puhul võtab see ehk minut, minu puhul aga kaks. Hea oleks tähele panna, et mulle meeldivad krõmpsuvad paprikad, seega lisan need viimasel minutil. Kogu seda jura pole vaja läbi praadida vaid kõigest kuumutada. “Aga kuidas ma tean, et wokk on valmis?” Vaata, kui sibul läheb juba mõnusalt pehmeks, kuid ei ole pruunistunud, siis on paras. Tõsta juurikad kaussi seisma.

Lisa veits õli ja lase pannil jälle kuumaks minna. Lisa riis ja lase see korralikult soojaks. Lükka riis panni serva ja lisa munad. Sega munad korralikult riisiga ja nüüd kalla kausis olev juurika möga riisi peale ja sega. Maitsesta vastavalt enda tahtele erinevate kastmetega. Ma paninin umbes teelusika täis igast kastmest ja mahlast.

Valmis!!!

MMMM nauding!