300 kilomeetrit tunnis sõita oli ikka omaette elamus. Asi polnud nii väga kiiruses kui selles, et mida rohkem lõuna poole läksime, seda rohkem esines tunneleid. Järsk õhurõhu erinevus tunnelisse sõites või väljudes pani kõrvad peale mõnda tundi valutama.

Münhen on lihtsalt fantastiline. Kohe raske eelnevalt nähtuga võrrelda. Kohalik kiid Robert, oskas rääkida, et see on saksamaa üks kõige kallimaid linnasi ja ma täitsa usun teda. Õlle kannu hind tegi põlved ikka päris pehmeks, aga turistina, pidime ikka mõned toobid tegema….khm päris mitu 😛

See oli üks lahe papi. Istus vaikselt meie kõrval ja tinistas enda kannukest. Üritas natuke juttu ka puhuda, kuid ma arvan, et me ehmatasime teda veits eesti keelega ära.

Võrreldes teiste linnadega, on Münhenis ikka loodust näha ja ka arhitektuuriliselt on see väga rikas linn. Sõda vist siia maani eriti ei küündinud.

Comments are closed.